Noh, siin ma jälle siis olen. Naiivne, blond, sõnatu, sisutu. Üritama järjekordset sissekannet teha, lootes et seekord ei jää PUBLIST POST nupp puutumata.
Milles siis asi? vastust ei ole, hea et küsimuski on.
... sain pusad enne juustest välja kammitud. üks rasta on, kuid ülejäänd osa on nii pehme! ...
Kõik ... jättes täpsustamata, mis kõik täpsuse puudumisel... on üks suur sasipundar. Just nagu ülalmainutud pusa. Kammida polnud võimalik, tuli harutada ja lõigata. Kuid see selleks.
KAs te kujutate ette elu ilma eesmärgita? Mina ei kujuta.
Ma ei kujuta ette kuidas ma elan.
"Isa Goriot". Kirjeldus Pariisi kõrgkihi elust, täpsemalt, et õpetus sellest kuidas seal ellu jääda ja kuhugi jõuda on identne Tallinna eluga.. ja ehk isegi mõne teise Eesti suurlinna kohaliku eluga, ei tohiks muidugi kellelegi üllatusena tulla.
ehk siis "..peod, poed, panemine... ma lähen metsa elama!!" on jälle teemas. Jälle, sügis, jälle Tln, jälle saab iroonitsev olemus minus võitu enese tahtmata. Ei tohiks ju üllatada. Pole midagi uut.
olen üritanud hoiduda eelmise vea
Üks pladi asi veel. mis oleks pidanud olema esimene.
...ohh.. mulle tundub, nagu mõnedele inimestele tunduks, nagu mul poleks oma elu. Klammerduks kui nende külge. On küll. Ma arvan. Kuid (põhjused: !!) suure kevadise masendusajaga võrreldes ilmnes etno tõeliseks päikseks. (Kuid tallinn.. kainestas selle sõna kõige jubedamas kogemuses.) Tekkis huvi saada aimu teiste inimeste eluviisidest. Et avardada oma mulli milles ma elan. Saada aimu teistsugustest teedest. Ja ideedest. Kõige parema moodusena leidsin olevat tutvumine uute inimestega ja, kaasamata midagi vana ja roiskunut, tabula rasa'na kütmine. Sellest ka tunne mis ülal kirjeldatud.
Ja olen sunnitud möönma ka, et kuigi vahel tekib tunne, nagu oleks mõnda inimest kogu elu teadnud, tuleb mõnel hetkel välja et - ohho!- see polegi siiski nii olnud. Mitte täiesti kõrvuti looklenud teed ei saa olla siiamid.
Andestage mulle see. Ma püüan veel. (L)