Igatsus on selle nimi..

Igatsen tohutult aknast välja vaadates näha metsa. Linnakollide asemel kes siin akende ja seinte taga peidutsevad. Vihmaniiske mets, puudelt nõrgumas veel päevast vihma, õhturahu ja hämarus. Soe. ja oma Tuba. Las siis olla see ilmatu keemia töö järgneval varahommikul, kuid keskkond on vähemasti kodune.

Elu = kliśee?

Sardiinikomöödias ei saa parter satiirilisusest aru, kuid parteripublik on roninud, erinevalt Moliré ajast, ka rõdule. Vabaõhukontserdil vanalinnapäevadel on lastega pered, kohale jõuab teadmine, et lapsed on võluvad. Miskit tohutult tabavat oli veel, aga kurja.

KAs labasus läheb inimestele tõesti peale, või erinevail tükkidel on nii erinev publik? Eesti kohta üpris rohkearvuline teatripublik sellisel juhul. Või on publikki inimestena nätlejad - alati valmisolekus (-ka kameloniseerumiseks) - ja muudavad iga vaatatava tükiga oma huumorimeelt? Kurb oli istuda NO-teatri "Võtame uuesti" rõdul Salmes ja tunda end ainsa allesjäänud aadlikuna, kes ei suuda naerda koos põranda (ja ka rõdu) rahvaga. "Naera aga naera, parter!"

ja oleksin häbistanud paraku iseend, nii nagu seda tehti ka ""Naiste kooli" kriitika's".

Praegu tekib tunne, et ehk publik ei naernudki neid labasusi, vaid labasuste olemust? Et neid üldse tehti... selgitava võrdlusena: mõne huumor on nii irooniline, et inimesed arvavad tema lolliks. Siis oleks nende labasuste üle naerjate huumor ka nii intelligentne, et... ei, liiga absurdne.
Vaheaja saabudes ja Matise pettumuse suurust nähes lugesin Danzumehe arvutsust etendusest. Lubas teisest poolest paremat asja ja krempli üle võlli keeramist. Niisiis jäin ootama. Kuid, oh häda, asi läks hullemaks kuid ka hullemaks. Labasemaks. Jah, see oli võimalik.

Kuid nii hull, see ka ei ole, sest, nagu öeldud, valmisolek on kõik. Ka üleliigsete komade panemiseks.

Killud Postimehest (http://www.postimees.ee/354017/no99-tegi-vanalinnastuudiot/) :
"Kui olete väsinud, närviline, kaldute masendusse või vajate ajuloputust pärast PÖFFi süngetoonilisi väärtfilme, tuleks teil surmkindlalt osta pilet NO99 uuele lavastusele «Võtame uuesti!». Sest pärast seda etendust olete end tõenäoliselt vabaks naernud."
Jah, või arvestades minu teatrikaaslase pikka nägu, siis mitte.
Kuid see pole kõik veel...
"Tuleb tunnistada, et nii hoogsat ja head nalja pakkuvat komöödiat, nagu seda on «Võtame uuesti!», nägi siinkirjutaja viimati keskkooliplikana Jõhvi kultuurikeskuses, kui seal esines Ugala teater Elmo Nüganeni legendaarse lavastusega «Armastus kolme apelsini vastu»."

Mul vajus suu lahti seda lugedes. Kuigi, pean tunnistama, et Apelsinilikku väljendumist oli seal küll. Tundub, nende kahe (ja viimase väite) põhjal, et komöödia mängimise võti on panna lavale üks loll ja üks tige seletaja, kes vihast hakkab asja puust punaseks tegema. Klassikaline ei tule neiut kolme, tuleb üks ja seda võimalikult tertsis ja tihedalt laduda, on naerutav. Mitmi korri oli seda Võtame uuestis. Näe, kust eeskuju saanud.

Aga tegelikult oli näitljatöö ilus. Ja liiga raske olemaks raha-teenimis-tükk, nagu keegi kuskil olevat väitnud. Tegelikult oli Mirtel Pohlal päris.. kena pesu. Ja mitte ainsatki pilti google avarustes. Valged sukad, sukatripid, kombinee. Ja väga pitsiline. Ilus. Ja hea milleks, niimoodi elulises plaanis? Et kaunistada liha. Kuigi samas, palju liha neis piffides ikka leidub. Rohkem pekki ja botoxit ja jääkmassi kui puhast ainet. Kuid mõnele meeldib...



Teine kliśee oli peredest ja lastest. Eluring ja ikka üts ja seesama. JA ikka seesama. Ei viitsi sellest rohkem kirjutadagi.

pai.

Metsaq tüü teeti, suurt pito peeti...

Ma tahaksin kirjutada midagi ilusat. Kuid midagi ilusat sõnadesse ei tule.
Eriti kui arvuti iga liigutamise peale kõvaketta koos muusikaga välja, vaikusesse viskab. Viskab üle küll.
Päevad on totaalselt sassis. JA totaalselt tegevusi täis.

Eelmine esmaspäev sõitis mu kena, kallis ja punane, muide ka lukus jalgratas lukus trepikojast iseseisvalt minema. Järgmine päev viskasin ma oma telefoni sodiks. Homme saab nädal aega telefunitult, jee!
Vähemalt on näidendiproovides üsna edukalt läinud. Hakkab tunderaasuke tekkima, et ma polegi lootusetu juhtum ning paljalt eksituse teel teatriklassi sattunud. Misiganes ma teile rääkinud olen, on vaid sõnade tegemiseks, jõu saamiseks ja enda veenmiseks olnud - kui positiivne. Muust rohkem ei räägi.
Mullusel kolmapäeval oli jälle kahju 32.kk teatrilennukaaslastest. Sooviks ka neile süsteemsemat ja klassikalisemat õpet.. kuigi ei saa objektiivselt, ise klassikalises süsteemis kükitades, selle häädust hinnata. Ning peale seda sattusin Olde Hansasse sööma ja esimesi tööalasi tutvusi tegema.
Neljapääev algas tohuvabohult, telfita oli tore ärgata pool 11, kui 8st oli keemia ja ajalugu. Pööäääh.
Õhtu oli vähemalt eepiline: TTÜ meeskoor koos Sandra Sillamaa ja Cätlyn Jaagoga torudel, lisaks Täitsa Lõpp ppork (enamuses TTÜ mk liikmeist) - küll läbimäng-kontsert, kuid täitsa õige moodi. Ja uhke. Tihti ei näe laval 80 meesvokaali koostöös kahe torupilliga. Loodetavasti folgil näeb, arvestades selleaastast teemat (Mehe laul, toim.).

Loen inkaraamatut grammatikast. Sellised kuivad naljad hakkavad tasa taas külge jääma. JA ma olen praegu alles alguses...

Ja nüüd, arvestustenädal-tohutult töid, st pm lõpuks on midagi reaalselt TEHA koolis, eriala arvestused jooksevad näkku ja samal ajal olen saamas kahte töökohta. Muidugi tuleb kõik korraga, kui tuleb.
Oe himmet, võeh himmet, himmet mis sol metsah sees. Ahjaa, ning korter on ka argipäeviti minu päralt. Niiet P-N, saab lällata siin! Jajahm.

Tegelikult on viimasel ajal palju ilusat olnud. Lihtsalt meelde ei tule, siis kui võiks. Kõik ilusad sõnad ja ilusad mõtted kerkivad esile nt kodu mano jalutades või kuskil mujal kus kindlasti neid üles tähendada ei saa. Kuid olgu ilusaga paremini kui on, mina sukeldun korraks eesti ajalukku.
 Illosat!

Tabula rasa

...sest sõnu ei ole.

Iga lisapäev issil Moskvas toob mulle õnnetusi..

Kui öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, siis ei teki tahtmist sellesse uskuda. Kuid kui ütelda, et igal halval asjal on hea külg ka, võetasse see palju suurema ovatsiooniga vastu.

***

... Ajad. Inimesed, sõbrad... hetkeline alltekst on tohutu kuid kaotab oma olemuse kui vaid neid sõnu lugeda. Tunne on et ega ka see postitus teistest pikem ei saa olema.

***

Hipistun.
Eile sõitis lukus jalgratas ise ära. Täna lendas sestap telefon minema. Kasu ei ühtigi.
Aga need on [A]sjad.
Hingetud ja ainult kasulikud.

Lihtsam neid kaotada kui sõpru. Just möödajalutanud Eerik koos Katrega tuletasid tugevalt seda meelde. Katre väitis kunagi minu suust tulnud tema pihta halbu sõnu, mida mina ei mäleta end ütlevat olnud. Läts..

***

Praegu  tundub olevat üks suurepärane hetk. Hetk mis ma olen hetkes. Üks imelisemaid tundeid ilmas. Reaalsusetaju olemises..

***

Ootan huviga häid tagajärgi telfi ja jalgratta minemisest. üks on hetkel juba käes, hetk. ja vesi. ja loojuv päike sinitaevas. ja marie underi kuju.
selline huvitav seik.






JA kui vaadata edasi, st nüüd kodus olles ja asja postitama hakates tegin just kokkuvõtte et täna on tulnud mulle sisuliselt kolm tööpakkumist. Kas need on esimesed positiivsed märgid?
Tahaks loota.


Stora hugs!!

koha-täitmis-postitus

Ma avastasin kohkumusega sisutühjuse oma blogis. Paarilauselised võidud... millele, tegelikult, rihitud ongi.

Kuid lõpetaks selle väikse möömnise ühe legendaarse seigaga:
http://www.youtube.com/watch?v=DlnY9cCM9pg