Ipad? Asfalt? Valgus??? Martsipanitort...

Dušši all olles oli tunne, et duššikardina taga on üks väike kask. Ja kuuma vett ei suutnud taluda, läksin külma dusši alla.
Ipadiga on nii imelik trykkida, peale kirjutusmasinat.
Sünnipäevakaardid mida õde mulle näitab, on palju ehedamad kui Ipad.. appi kui jube see värgendus on.
Elu on nii teistmoodi vaatenurgaga. Nii rõve on siin kirjutada, kuid ometi ma tahan seda säilitada tsivilisatsioonile, et

   MINGE METSA


neli päeva Õgmul ikka andis oma. Eluilu.. on selle nimi vist. Nagu oleks mindki seal vennaskonda võetud. Oii, see tunne alles jääb ja elu on stressivaba ilma telefoni, auto ja kellata. Seal on ta nkn kogu aeg 10, tuu on hää.

Oe kui hää.

Post title

Me küll kasvame suureks ja saame selleks, kelleks tahame, kuid väike inimene meis jääb ikka iseendaks ja ei muutu. Seda on hea teada nii enda kui teiste juures ja teha seeläbi kaalutletud otsuseid. Ooo, tagantjärele tarkus, peaks sinule oodi kirjutama!

"Teater" by W. Somerset Maugham

Võiks öelda küll, et kunst on elu konsentraat.
"... Roger ütleb, et meid pole olemas. Vastupidi, ainult meie olemegi. Nemad seal on varjud ja meie anname neile aine. Meie sümboliseerime kogu seda segast, sihitut heitlust, mida nemad nimetavad eluks, ja ainult sümbol on tegelikkus. Räägitakse, et näitlemine on tühipaljas teesklus. See teesklus ongi ainus tegelikkus. ..."
Kunst (minu jaoks raamatute ja teatri näol, vahel ka muusikas) laseb elada hetkes. Ja see teeb tema väärtuse. Hetkes elamine on kunst ja kunst on hetkes... väärtuslikud momendid, mil sa ei paikne ei minevikus meenutades ega tulevikus planeerides. Ainus mis sul on, on see hetk, olev ja kaduv viiv. Argiolemises tuleb seda harva ette, mõeldes ja soovides seda hetke veidi tihemini. Kunst aga lubab teeskluse viivu nautida igal endale sobival hetkel.

Teesklus on parim asi, mis meiega juhtunud on.

Soov

Et aastad kaovad ja aastatega
tilkhaaval palgest kaob punagi,
see nii on seatud, see mind ei sega -
meid kõiki ootab see kunagi.

Las sadestuda mu liikmeis tina,
las närtsida lokkide lillesurm,
las tulla surmgi - ei karda mina.
Ma kardan seda, mis hullem kui surm.

Ma kardan seda, et süda tahkub,
kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
sestsaadik alles on kõigel ots.

Kui elureegliks saab ettevaatus,
kui käima hakkan ma käidud teel,
sel kurval tunnil, mu helde saatus,
üht, viimast armu ma palun veel,

et siiski täitsa sa mind ei hülgaks,
vaid leida laseks mõnd ausat meest,
kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks
ja ütleks:  "Lurjus, käi tee pealt eest!"

August Sang

xgus xtyfcftm !¡!¡!¡!¡!

Ethnololilololooo iz gutt und naiss. palju huvitavaid môtteid õpetamisest ja muust selllisest. eluolust . aga mitte praegu, hiljem. ööd!