Lähtudes alapealkirjast

...peab olema mingisugune suund või eesmärk, millele rakendada motivatsiooni et tulemuseks oleks reaalsus. Olme. Elu unistuses.
Olles tähele pannud, et mitmed loogilised asjad saavad selgeks seletamise teel, teen sellega algust. Järgnevalt siis tuleb piiskade kaupa karikatäis sellest, kuidas elada oma unistust.

Esimene punkt: Sul on unistus.
Kui on, jäta see punkt vahele.
Kui pole, visualiseeri.
Näide. Ütleme, et mul ei ole praegu unistust. Elan lihtsalt niisama, seda puhkust, mis ma mõtlesin et pärast kooli tahan omada (mullu gümn. lõpp). Samal ajal on subkultuuride mõjul (inimesel ei ole isiksust, ta on ümbritsevate ja mõjutavate subkultuuride osade tulem - mõte Remy Konimois'alt) tekkinud kerge põlastus liht-, kultuurilise, sotsiaal- ja vabatahtliku töö vastu. Vaatamata sellele töötan ettekandjana ja teen liht-, võimalik, et alamakstud, tööd. Tahan reisima minna ja igatsen seiklusi, kuid irooniana lihtsalt ei julge. Seega on suurest puhkamisest tekkinud suur antisotsiaalsus, millest omakorda hirm ja kergem osaline depressioon. Millest muust selgitada seda kui väga ma naermise asemel nutta armastan? Kuid asja juurde. Niisiis, tuleb edasiviiv tee udust välja tuua ning eeldada, et see iseenesest imeline välja näeb, pole mõtet. Seega, missugune ma ei taha, et see on? Udus või räämas. Milline ma tahan, et see on? Päikseline, lokkav, korras ja hoolitsetud. Bingo. Esimene visuaal loodud. Tahan, et tee viiks kaugele ja oleks huvitav? Ja heureka, järgmine olemas. Saagu saalomonlik tahtmine, saan ilma näha ja palju reisida, seejuures seigelda. Mida täpsemalt? Detailid on olulised, olen kuulnud. Visualiseerida võimalikult täpselt. No näiteks oleks lahe mõnda aega elada palmisaarel. Töödada rannabaaris serveerides kokteile kookostest ja ananassidest ning vabal ajal leoparde taga ajada ja surfata. Punutud baariosa ja päiksevarjud, omal sarnane hütt 10m ranna veepiirist. Kliendiks kohalik rannarahvas ning eksootiline turist kes enamasti jääb kauemaks kohale. Kõrred kookospählites on punased ning ananassides sinised. Ja nõnda edasi.

The greatest pleasure in life is doing what people say you cannot do.

-mõttetera. Tahan ka sellist särki!!! http://www.doyoueven.com/apparel/

Alguseks: enne surma, tuleb ka elada. Keskendudes mitte elavale (nt. mammona), on see väga keeruline.

http://www.telegram.ee/vaimsus/kaido-pajumaa-mille-nimel-sina-elad#.U15oPVdsT_N

"Ma tunnen, et mul on elu sees!" ütles Abbe isa "Madlikeses". Täna ütlen ka mina seda.

Muusika... folk on imeline. See selgus, valgus, kindlus ja õnnetunne, mida see rõõm annab, on nii hea. Õige pärimusmuusika feeling näitab teed eluilule, on eluilu ise. Nagu vaataks päikeseloojangut, seda värvidemängu, tundes suvelõhna ja tajudes kohaloleku jõudu. Olemine on oleviku nautimine, tuleviku plaanid tuleb planeerida selliseks, et olevik oleks nautimisväärne.
Ahh...

Muusikaülistus ja idealiseerimine on ilus. Kuid selle poolest jääb pärimusele teatud rändrüütli südamedaamilikkus külge - kui unistuse kätte saab, kaob ilu ja ideaalsus. Las ta ilutseb seal oma jumalikkuses, nii, et mina saan teda nautida. Siis, mil ma tahan.

***

Tavaline päev.
(Trennis käisin eile)
7:28 äratus, riidesse, keedumuna ning apelsin kaasa ja teele. Sain kokku oma rms orkestrandiga, väike hommikusöök ja saatis mind tööle. Päike, ilu, rõõm. 7 tundi tühjapanemist ja natuke töötamist ettekandjana ning ära. Selline päev kus iga 2. vastutulev inimene on tuttav vähemal ja rohkemal määral, niii tore. Saingi kahe sõbrantsiga istuda ja aega parajaks teha. Ning tööle, teise teatrisse. Pisut piletimüüki ning hopladii, poodi oma loodetavasti-dissiplineeriva kalendermärkmiku järele. Alla 20 min (NO <->Viru RR ) ära käidud, winwin. Edasi chit-chat tüdrukutega ning kiire jopede kättejagamine publikule, kes ei-tea-kust 10 min ettenähtust varem välja ilmus. Ning jõudsin isegi erakordselt varase metsabussi peale. Päikeseloojand Pirita teel... nii selge kui etnopidu. Ja sama värviline. Kohalolev ja muretsematu. Nii... hea. Ja õige.

Ja päeva kohelejõudnud moraal seisneb selles, et karjäär ei ole põhiline, elu pole võidujooks teistega (mulle ei meeldigi joosta) ning võistled ainult iseendaga. Näe, kus sarnasus kulturismiga...
Vahet ei ole, kas õpid prestiiźes ülikoolis või viid toitu ette oma endisele õpetajale... peasi et sinu olevik on õnnelik ja mitte depressiivses mujale aegruumi ihkamises. Praegu on praegune hetk ja iial see ei kordu... (kui sa just rutiini ei lange, rutiin on meie halvim vaenlane). Luua sellist tulevikku, milles saad sa õnnelik olla, mitte "pärast seda kui oma olen selle ja tolle saavutanud ja ma saan nii palju raha või kuulsust või laike või võimu", vaid luua päeva, nädala, kuu, viisaastaku või mistahes eelistatud ajaühiku sees sellist tulevikku mille igas hetkes on potensiaalselt võimalik olla õnnelik. Olla õnnelik ja seda hetke nautida.
Igal mündil on kaks poolt ning oleneb, kumba sa vaatad.
(Alati on võimalik olla õnnelik. Kui vaid tahta.)

Arvamus

Iga mõistusega isik, elagu ta millises ühiskonnas ja kultuuriruumis tahes, peab meeldivaks eluks kinni pidama tolles kultuuriruumis kehtivatest ühiskondlikest tavadest ja normidest. Nõuetega mittenõustumisel on lihtsam muuta ennast kui ühiskonda nimelt suhtumise või kultuuriruumilise asukoha muutmise teel.

 - mõtted raamatu "Gulliveri reisid" by Jonathan Swift lugemisest.

Projekt nr Hamburg, Lady in Pink ehk hilisõhtune kokteilitegu

Peaaegu Lady in Pink välimuselt

Hamburgis on baar, hea, nime ei mäleta. Seal oli kokteil, megahea: Lady in Pink.
Google seda selles versioonis ei tea, tema pakkus mulle gin-toonikuid ja eggnogge.


Koostises on:

• Amaretto
• Malibu rum
• Peachtree
• Kirsinektar 
• Apelsinimahl

Muud ma ei tea, koguseid, how-to'd: mitte midagi. Kuid siin ma siis katsetan.

Raha ei raatsinud palju selle alla panna, niisiis Amaretto on eestis tehtu, Malibu asendasid Bacardi olemasoleva madisega ning kümpase Peachtree asendasin samuti 3,6-se virsikulikööriga. Päris kirsinektari (kirjade järgi) leidsin ka imekombel Solarisest ning apelsinimahla leiab igalt nurgalt.

Kasutatud joogipoolis

Mõõteanumaid mul samuti korralikke pole, kasutasin Luminiaci firma shotiklaasi, millesse väidetavalt läheb 3,4cl. Nii ma siis mõõtsin kriipsupealt silma järgi parajalt.

Mõõteriist

Iga alkohol kriipsuni ja klaasi. Sinna peale kord juurde üht ja teist mahla kuni IKEA kõige popima klaasi servast jäi puudu minu nimetissõrme jagu. Õige kokteiliklaasi ning sheikeri puudumisel pidin lusikaga klaasis joogid läbi segama ning valasin serveeringu mõttes osa martiniklaasi.

Maitse poolest nüansirikas, kuid mitte sama mis Hamburgis.

Lonksu alguses on tunda virsikut, siis apelsini ning lõpus kirssi. Kuigi ma ei kasutanud kookosrummi Malibud, oli tunda ka kerget kookospähkli maitset.

Kuigi maitse ja välumus pole sama mis Saksas, on toime ikkagi selline... püsti ma praegu tõusta ei julge.