Tõde on ilus ja valus, kuid igalühel on oma ja paljud seda ei mõista, sest see pealkiri on juba liiga pikk.

Palju kära.
Aga kõik on vait.
Nohisevad nurgas ja pühenduvad.
Mina kritiseerin. Mitte, et nad oleks halvad ja neid peaks kritiseerima, vaid ma teen seda, et ennast veenda.
Ja ühiskonda! Ühiskond on tohutu arvamus ja talle ei saa kunagi täiesti meele järgi olla.
Aga ühiskond tahab näitemängu ja selleks on vaja Saladust.

Ärge lootke siit oma elutõde leida,  me oleme erinevas kohas oma mittekronoloogilisel arenguteel. Siin on ainult sõnade kogumid et veenda mind. Ja vahel ka teisi. Ja vahel et olla lihtsalt ilus kirjanduslik mull.

Edukad inimesed teavad saladust.

Edukad inimesed teavad saladust. Ja mina olen saladuse jälil.
Edukad inimesed teavad saladust alateadlikult. Ja minul on ta veel teadvuses.
Edukas inimene ma olen ja suunan saladuse alateadvusesse. Sealt ma saan suunata saladuse abil oma teadvust.
Mis on saladus, te küsite?
Minge teatrisse, seal õpite tundma elu.
Seal on saladus.
Kui ma selle avaldaks, siis see poleks saladus. Siis ma oleksin koolitaja.
Saaksid edukaks sajad, tuhanded. Ja kui kõik on edukad, pole seda keegi. Ainult ühiskond. Ja õnne see ei taga.
Ma tean. Olen edu-kas.

Ja nüüd on piinlik.

Nii piinlik, et peaaegu ei julge seda tunnistadagi. Ei endale, ei teistele.
Harukordset tegevusetust. Ja selle tõttu tahan hästi palju. Kohe ja korraga.
Ja ei saa. Siis langen tintmusta mülkasse.
Siis hakkan ronima. Karjumise abiga.
Jõuan üles. Jälle hakkan tahtma. Jälle hakkan vajuma...

Siit tuleb põhjus, miks mitte mõelda. Miks elada rutiinset ja turvalist, mõtestatud elu.


Et olla mõnda teistsugusesse ringi aheldatud.

Vahva video

Ameerikalik, kuid siiski tore.

Ajasin asja keeruliseks. Ärge seda tehke!

Lugu oli siis nii.
17. Läksin etnosse. Üksi.
Etnos oli tore.
Pärast folki jätsin maha pahaks läind kaaslase. Kergendus pika peale.
Kevadetno. Oi kui tore.
Järgmine etno. Oo, tuldi filmi tegema. MINA SAIN FILMI!
Flandria etno. Ka vahva, väliskogemus.
Asi hakkas ära väsima. Mina veel ei teadnud. Tegin plaani. Tahtsin Akadeemiasse.
Toimisin plaani järgi, hakkasin ise ka ära väsima. Ei olnud milleski kindel.
Lõpetasin.
Sain kõne ETVst. Taheti JÄLLE FILMI TEHA. Seekord SOOLO.
Filmi tehes kasutasin eelnevalt õpitut ja mõtlesin endale rolli. Mida võiks rääkida inimene, kes tahab väga-väga sellele Erialale sisse saada?
Tegime filmi ära, vahva oli.
Sain sisse ka.
Pärast selgus, et pidingi saama. Pseh. Asi liiga lihtsaks tehtud.
Keerutasin suvel ringi ja ei mõelnud. Pagesin.
Aktus, kool. Kummaline...
Vanemad tulid appi asju kolima, mina räägin kuidas ära tahan, ei meeldi, ei ole see.
1,5 kuud või veidi enam pidasin vastu. Siis sai Siiber,
Jätsin sildi, tulin ära. Põgenesin mõtlemise eest.
Nüüd pandi jälle mõtlema. ja ülemõtlema.

Enam ma ei taha ülemõelda.
Ma tulen sealt ära, sest ma ei taha. Mõnes mõttes on kahju - mõnes mõttes peabki olema. Muidu poleks kahju.

Mis ma edasi teen?
Puhkan, nagu oli planeeritud.
Olen röemus ja suhtlen ka. Inimestega.
Teen mõned tegemist vajavad ülesanded ära...

Okei, aga päriselt edasi?

Ei muretse.


Vahet ei ole mis aktiivsus, seda mis hetkel huvitav ja tahe teha. Visadust ja keskendumist neid väärivatele tegevustele. Palun.

Aitäh.

Edasiminjek...

Siit moraal: võta elu kergemalt kui see paistab. Väga tõsine = äärmiselt humooritu.

Do not worry, be happy, it is better feel to be!