Oioi, kui põnev..

http://www2.maavald.ee/mokalaat/index.php/topic,63.0.html

inemesed ON imelikud...

Ja standardeid normaalseis tingimustes ei eksisteeri.

Kuid...
veidrusest võib saada geniaalsus
ja tobedusest stiil.
Ongi nii.
...kui
asja täiuslikult teha (l,a)

Tee.

Kui ma olin umbes 5-ne, tundus tulevik sellise lookleva teena, milles sirendasis kooliaastad ja peale seda ülikool ja töö, ilmselt. Ilmselt, sest alates kk lõpust hakkas pilt hägustuma ja muutus üsna uduks. Sellest polnud probleemi, aega oli laialt ja tulevikus saab ju täpsemalt otsustada siistete soovide järgi. Nüüd, olles jõudnud 11.klassi algusesse ja lähenemas on kk lõpp kohutava kiirusega, on tee endiselt kk lõpust kahtlases udus. Üsna kurb.

Kui elu möödub prooviruumis, siis kuhu jääb etendus?

Minu endise matemaatikaõpetaja Uussaare kasutusel oli üks ütelus: raske õppusel, kerge lahingus. Nõnda siis tundide ja kontrolltööde võrdluseks.
Muusikakooli aastad möödusid harjutusklassides ja proovides. Ikka eksamite, kontserdite ja konkurside tarbeks.
Teatriõppes viimaks kergitati kõrguisse küsimus: Miks, mille nimel?
Milleks kontrolltöö suuremas plaanis? Mille nimel pidada sõda? Mis on kontserdi või arvestuse lõppeesmärk?
Et kontrollida teadmisi, võita või esitada oma oskusi - saab vastata. Kuid...
nüüd näib see liialt asjade keeruliseks ajamisena, kuid mis on lõppeesmärk?
Kui elu eesmärk on elamine, kulgeda, selle nimel et olla õnnelik, siis pole ju mingit sihtpunkti mille poole liikuda? Lihtne sihitu kulgemine läbi elu surmani. Kui aga paneks sihiks surma? Võiks samahästi kasutada otseteed ja kohe enda elust loobuda. Seega, kui elu mõte on elamine, ei saa olla surm eesmärgiks, mille poole püüelda. Kuid mis on eesmärk? Pisike tühiasi mille endale võtad?
Või... ah, kõik näib siin nii lihtsa ja selge küsimuste-vastuste joruna, mustvalgel kirjas ja ilmselge. Minul on aga meeleolusurutis ülima eesmärgi puudumisest.

olen unustanud oma lubaduse.

KKAs pole kummaline, et inimesed aja lõikes läbivalt kyll muutuvad, kuid ütleme aasta plaanis jäävad probleemid ja lahendid samaks? Ikka samad lahenduseta asjad.. ons üldse neid võimalik lahendada siis? Ons võimalik leida unistusi?

Muretsen liigselt. Vajalike ja ebavajalike asjade pärast. Kuid kus on nende vahel piir?

Põhimõtteliselt...

leiud. *iseloomustus-käib-siia*

Tuhlates välise ketta peal ja otsides olulisi asju, sattusin peale vanadele kirjutistele. Või noh, vanadele.. umbes kevadest, kui kuupäevad ja salvestamised ei valeta (tänaseks kuupäevaks näitas küll 18.nov '11). Ära unund oli igatahes täielikult. Järgnev on kahest katkendid kahest erinevast docist eri paarikuuse vahega. Tundus kuidagi sobilik..
spikriks 2=ä, 6= enamasti õ, vahel ö ning y=ü, 8=ö .

Selle jaoks et t6esti kuhugi j6uda, tuleb end yles t66tada. 6Ppida, 6ppida ja veel kord 6ppida, st akadeemisiselt, informaalselt ja sotsiaalselt. K6igiti. Tegeledagi ju alati sellega, mis on eesm2rk..

olgu see siis mis tahes. Idee, millele j6ud on suunatud, ei oma tegelikku t2htsust, asi oleneb j6ust endast. K6ik on v6imalik, kui vaid, huvi, viitsimist, tahtmist ja m6ttet on. (loe: ideed).

* * *

88 p2risolu

t6eline 88elu

mitte seks pimedas toas

ega pidu joogijoas

vaid kuu t2hed ja salap2ra

valge 8kul lendamas 2ra

suundumas 8he nii kaunilt

taeva taustal yks auring

ja siis on kadund

eal ei tagasi, ma adun

tumetumesinine

ja nii pilvitusinine

6ine sinine taevas

ei v2si vaatamast taevast

maa peale alla

kui saan lennelda katuste kohal

metsade laante ja kivimyyride ohak

ei tee kunagi liiga mu tallaalla

sest mul on tiivad ja ma lendin

t2htede poole, sinna kus n2en vendi

kaugele 2ra siit, minema

saan minna ja sirelda

see on mu v6imalus,

kasutamata j2tmine oleks patt

syya juua l6butseda

ole vait ja j2ta jutt

teeni edasi

.

doingks.

masendav sõltuvus. mitte huitigi pole arvutiavarustes teha, kuid sellegipoolest närib sees, et peaks lahti kaane kangutama ja seal sobrama hakkama. miljon tegevust mis oleks meelsamad ja mõtekamad. kuid ei. ahhhh, miks on viljandis epideemia, öelge.. *.*

Dear theatreclass...

Samas on teesklus parim asi mis meiega juhtunud.




Sest kui piisavalt hästi mängida, siis võib teeseldu saada tõeks.
Või siis kleebitud tõeks.
Tõde on tõde.

Pöördumine Matemaatika poole.

RE läheb varsti kahtluse alla.

veel-mõt(t)etut-mulinat

Noh, siin ma jälle siis olen. Naiivne, blond, sõnatu, sisutu. Üritama järjekordset sissekannet teha, lootes et seekord ei jää PUBLIST POST nupp puutumata.
Milles siis asi? vastust ei ole, hea et küsimuski on.

... sain pusad enne juustest välja kammitud. üks rasta on, kuid ülejäänd osa on nii pehme! ...

Kõik ... jättes täpsustamata, mis kõik täpsuse puudumisel... on üks suur sasipundar. Just nagu ülalmainutud pusa. Kammida polnud võimalik, tuli harutada ja lõigata. Kuid see selleks.

KAs te kujutate ette elu ilma eesmärgita? Mina ei kujuta.
Ma ei kujuta ette kuidas ma elan.


"Isa Goriot". Kirjeldus Pariisi kõrgkihi elust, täpsemalt, et õpetus sellest kuidas seal ellu jääda ja kuhugi jõuda on identne Tallinna eluga.. ja ehk isegi mõne teise Eesti suurlinna kohaliku eluga, ei tohiks muidugi kellelegi üllatusena tulla.
ehk siis "..peod, poed, panemine... ma lähen metsa elama!!" on jälle teemas. Jälle, sügis, jälle Tln, jälle saab iroonitsev olemus minus võitu enese tahtmata. Ei tohiks ju üllatada. Pole midagi uut.

olen üritanud hoiduda eelmise vea kordamisest. Negatiivset purki ajades muutub purk negatiivsemaks ja nii ta veereb. Igati halb. KAs ma nüüd suudan peatuda või veerengi ära?














Üks pladi asi veel. mis oleks pidanud olema esimene.
...ohh.. mulle tundub, nagu mõnedele inimestele tunduks, nagu mul poleks oma elu. Klammerduks kui nende külge. On küll. Ma arvan. Kuid (põhjused: !!) suure kevadise masendusajaga võrreldes ilmnes etno tõeliseks päikseks. (Kuid tallinn.. kainestas selle sõna kõige jubedamas kogemuses.) Tekkis huvi saada aimu teiste inimeste eluviisidest. Et avardada oma mulli milles ma elan. Saada aimu teistsugustest teedest. Ja ideedest. Kõige parema moodusena leidsin olevat tutvumine uute inimestega ja, kaasamata midagi vana ja roiskunut, tabula rasa'na kütmine. Sellest ka tunne mis ülal kirjeldatud.

Ja olen sunnitud möönma ka, et kuigi vahel tekib tunne, nagu oleks mõnda inimest kogu elu teadnud, tuleb mõnel hetkel välja et - ohho!- see polegi siiski nii olnud. Mitte täiesti kõrvuti looklenud teed ei saa olla siiamid.
Andestage mulle see. Ma püüan veel. (L)

Filigraalne !!!

Vaimustus, insprireeritus, in spirito, vaimust haaratus...
Ja kui nii juhtub, siis järelikult peab olema tegemist millegi vaimu äratavaga, millegi õigega ja ilmselt ka heaga... mis paneb ennast tahtma teha vähemalt sama hästi kui teised, kui mitte paremini.. põhiline et paneb tahtma teha.. .


Liiga ülevoolav et praegu paremat postitust teha. liiga ülevoolav et seda ÜLDSE KUNAGI TEHA.

Kuid klišeena...
nii see on
nagu teil näib.

loomulikult
Linnateater.