Minu endise matemaatikaõpetaja Uussaare kasutusel oli üks ütelus: raske õppusel, kerge lahingus. Nõnda siis tundide ja kontrolltööde võrdluseks.
Muusikakooli aastad möödusid harjutusklassides ja proovides. Ikka eksamite, kontserdite ja konkurside tarbeks.
Teatriõppes viimaks kergitati kõrguisse küsimus: Miks, mille nimel?
Milleks kontrolltöö suuremas plaanis? Mille nimel pidada sõda? Mis on kontserdi või arvestuse lõppeesmärk?
Et kontrollida teadmisi, võita või esitada oma oskusi - saab vastata. Kuid...
nüüd näib see liialt asjade keeruliseks ajamisena, kuid mis on lõppeesmärk?
Kui elu eesmärk on elamine, kulgeda, selle nimel et olla õnnelik, siis pole ju mingit sihtpunkti mille poole liikuda? Lihtne sihitu kulgemine läbi elu surmani. Kui aga paneks sihiks surma? Võiks samahästi kasutada otseteed ja kohe enda elust loobuda. Seega, kui elu mõte on elamine, ei saa olla surm eesmärgiks, mille poole püüelda. Kuid mis on eesmärk? Pisike tühiasi mille endale võtad?
Või... ah, kõik näib siin nii lihtsa ja selge küsimuste-vastuste joruna, mustvalgel kirjas ja ilmselge. Minul on aga meeleolusurutis ülima eesmärgi puudumisest.