...siis julge seda teistelegi näidata,
kui tuju halb,
siis kõtu täis sa söö.
Toit on hea! Toit on hea! Toit on parim maa-ilma peal!
Kui sul tuju halb,
siis ära vingu sa.
Kui sul tuju halb,
siis ära liiguta.
Kui tuju halb,
siis mõtle mis võiks juhtuda,
kui alati sul tuju oleks hea, ja ainult hea.
* * *
Kui sul tuju jälle hea,
siis pane kirja see.
Kui sul tuju jälle hea,
mis meele rõõmsaks teeb.
Kui sul tuju jälle hea,
siis julge seda endalegi tunnistada,
et hea meel on hea meel on hea.
Kui sul tuju hea, siis...
JUST DO IT! GO FOR IT FOR THE WIN
reede, 30. november 2012
kolmapäev, 21. november 2012
pühapäev, 18. november 2012
Niipalju siis sellest
Tunde, palju tunde ettevalmistamist, paanikat, suisa põdemist (kergelt-kergelt), mõned hetkel ilusat ja kaootilist ning läbi ta ongi.
Ilus.
Kuid siiski.
Siinkohal puudub võimalus sobivat pilti siia lisada, mille järele on ometi nii suur vajadus.
Kummaline, et ma hindan kinke ja reageerin vastavalt suurelt ja andjale loodetavasti meelepäraselt, kui need on kas loomingulised või kallid. Või... see mida ma tahtsin. Ja mis tuli siiski üllatusena.
Kuid siis on see vähemalt siiras. Well, loodetavasti.
Ilus.
Kuid siiski.
Siinkohal puudub võimalus sobivat pilti siia lisada, mille järele on ometi nii suur vajadus.
Kummaline, et ma hindan kinke ja reageerin vastavalt suurelt ja andjale loodetavasti meelepäraselt, kui need on kas loomingulised või kallid. Või... see mida ma tahtsin. Ja mis tuli siiski üllatusena.
Kuid siis on see vähemalt siiras. Well, loodetavasti.
kolmapäev, 14. november 2012
Õppimise vajalikkusest
"Te õpite ju enda jaoks, eksole? Mitte kontrolltöö jaoks," naeratab aksendiga rootsi keele õpetaja teatades, et sel tunnil lubatud tööd ei tule.
Kas õpime? Iseenese, mitte vanemate unistusteks, lihtsalt ära tegemiseks, mitte "kolmanda" sunnil.
..aga ikka pakutakse, et tule räägi õppimise vajalikkusest lastele, kuigi endal on mul kolm klassi maakooli, veel isaga kahesse...
Ja kool genereerib palju hästi tarku inimesi, kes teavad väga palju. Kuid tegelikult oleks kõik palju lihtsam ja seega palju keerulisem: Teadmatus, mis on midagi väärt.
Lihtne on kooli sorteerimatuses süüdistada. Osaliselt õige ka. Prügikasti fenomen on jõus, üsna avar tunne on, kuid must kott hakkab tasa üle ajama.
12.aasta seda süütute karistust. Selle kandmise ajal jäime süüdi ja kandmine muutus seega vajalikuks. Enam küll ei mõista, miks me alustasime.. küllap olime liiga head.
Ükski heategu ei jää ju karistamata.
Mina ei õpi iseenda jaoks. Iseenda jaoks õppimist ei saa nimetada õppimiseks, nii nagu tööd enesele ei saa nimetada tööks selle laias tähenduses. Mina õpin kaudses tähenduses enesele.
Enese heaolu nimel on hea mõni töö/õppmine ära teha, et sind ei kiusataks. Vahel. Ent vahel saab pageda. Edukalt.
Minu silmad on väsinud, aju ei tööta ja enesele haugatud tükk tundub ebaõiglaselt kasvanud olevat.
Süüdistan kooli selles, et ma ei saa õppida - selle inimlikus tähenduses.
Kas õpime? Iseenese, mitte vanemate unistusteks, lihtsalt ära tegemiseks, mitte "kolmanda" sunnil.
..aga ikka pakutakse, et tule räägi õppimise vajalikkusest lastele, kuigi endal on mul kolm klassi maakooli, veel isaga kahesse...
Ja kool genereerib palju hästi tarku inimesi, kes teavad väga palju. Kuid tegelikult oleks kõik palju lihtsam ja seega palju keerulisem: Teadmatus, mis on midagi väärt.
Lihtne on kooli sorteerimatuses süüdistada. Osaliselt õige ka. Prügikasti fenomen on jõus, üsna avar tunne on, kuid must kott hakkab tasa üle ajama.
12.aasta seda süütute karistust. Selle kandmise ajal jäime süüdi ja kandmine muutus seega vajalikuks. Enam küll ei mõista, miks me alustasime.. küllap olime liiga head.
Ükski heategu ei jää ju karistamata.
Mina ei õpi iseenda jaoks. Iseenda jaoks õppimist ei saa nimetada õppimiseks, nii nagu tööd enesele ei saa nimetada tööks selle laias tähenduses. Mina õpin kaudses tähenduses enesele.
Enese heaolu nimel on hea mõni töö/õppmine ära teha, et sind ei kiusataks. Vahel. Ent vahel saab pageda. Edukalt.
Minu silmad on väsinud, aju ei tööta ja enesele haugatud tükk tundub ebaõiglaselt kasvanud olevat.
Süüdistan kooli selles, et ma ei saa õppida - selle inimlikus tähenduses.
pühapäev, 11. november 2012
Mina enam kajukindlaid päevaplaane ei tee...
... sest niikuinii on elu spontaalne.
Plaanid tumestavad tunnetust.
Plaanid tumestavad tunnetust.
reede, 9. november 2012
Karje tumm
See tunne, kui ükski sinu plaan ei lähe plaanipäraselt
ja sellest tunned sa pettumust.
see tunne, kui sa oled pooltele ära öelnud mõeldes teistele -
ja teised reedavad.
See tunne, mis sul on ennast pettes.
Lootes..
ja mitte lootes.
Masinlikult tehes kõike mis on nüüd vaja edasi teha.
Selleks et edasi eksisteerida ja loota lootuse tekkele.
Jäta üks hommik vahele eliksiiri ja D-vitamiini tarbimist ja tulemus on selline.
Minu sooviks on olla masin... kord saavad ka masinad mõtlevaks.
Seega polegi see soov liialt vale. Masinad saavad olla täiuslikud.
Masinad oskavad teha midagi, ja nad reaalselt teevad seda ja saavad sellega hakkama.
Mina ei oska, ei tee ja ei saa hakkama saadagi, kui ma midagi ei oska ega tee.
SInu reaktsioon on see, et ma liialdan. Võib-olla jah.
Ma pole masin. Masinad ei liialda, nemad pole inimlikud.
Veel.
Ma suudan sisendada sinusse poole maailma meeleheite ja
lootuse kaotuse lootusetuse,
tunne tuleb kohutav.
Sa oled üksik, keegi ei tegele sinuga, sest sinagi ei suuda kellegagi tegeleda,
teised suhtlevad ja kestustelulevad, sina ei suuda unistadagi. Ei sellest ega muust.
Sinu enesehinnang... okei, me ei saa sellest rääkida.
Vaene vanainimene, mõtleb taaratädi trammipeatudes sinu kohal kõrgudes kui sa pingil külmast kössitad.
Ise pole veel aastatki täiskasvanute hulgas veetnud!
Sa ei saa tegeleda sellega, millega sa tõeliselt tahad, kui sa seda üldse tahadki, või kui üldse midagi sellist on.
Sest sul on ees stratosräärini ulatuv koorem vahendeid, mis ei vii eesmärgini. Peaks aga ei tee.
Mõtlemises on kõik kinni. Sellepärast sa mõtledki enda mõtlemise kinni, et sa enam edasi ei saaks mõelda.
Sest edasi tuleks järgmine kaljulõhe ilma maagia või ronimivarustuseta.
Sa ronid, sa lükkad oma kivi. Miks?
Ei tea.
Kes käseb?
Sedagi ei tea.
Tulu tõuseb?
Ei.
Kahju?
Väsitab. Seda küll.
Lõpetaks ära ehk?
Ei saa. Siis tuleb midagi hullemat ehk tegema hakata.
Sa suhtud maailma nagu oma riietesse.
Vahetad sõpru vastavalt päeva meeleolule,
mehi vastavalt ilmale, olemisest sõltub sinu säärepikkus.
Kõik peab sinu soovide järgi käima.
Sa oled ärahellitatud kiuslik põngerjas, kes ei suuda ninagi ise nokkida.
Sa valetad inimestele oma asukohast ja põhjustest, et end haletseda. Oh ei, kaugeltki mitte alati.
Vahel oled sa päris siiras.
Vähemalt 80%.
Ja siis jälle valge vares...
Balti jaamas ringi kõndides võid näha ebavaatamisväärseid asju.
Näiteks kuidas keegi prügikastis jalgu siputab. Või peadpidi trammi alla jääb.
Kuidas mass rongile jookseb ja see nina eest ära sõidab. Ja vihane nooruk seepeale sõrmi viskab.
Nooruk, kes on noor veel ainult võib-olla seestpoolt.
Tumm olemine jääb järjest tavatumaks.
Teiste seas, ma tahan öelda.
Sinu sukad vatravad ka rohkem kui sina.
Olgu siis olmejutt või täitemonoloog, ikka pruugitakse suud. Sulle on jäänud vaid see kõige toitvam tarve,
kuid see ei toida sind. Ainult täidab.
Karjumisest pole kasu, kas teadsite seda?
Vahel võib olla, see on teaduslikult tõestatud, et aitab energiat väljutada.
Kuid ise oled loll.
Usud sellist tarka* juttu.
Ja kirjutad.
Oled hästi lahe nüüd, said oma eluhädad ilusti kirja panna, peaaegu kirjanduslikult.
Ja kokkuvõtvat sõna siia ka ei tule.
Karje jääb õhku helisema, kuid sinagi seda ei kuule. Omaenda kisa.
ja sellest tunned sa pettumust.
see tunne, kui sa oled pooltele ära öelnud mõeldes teistele -
ja teised reedavad.
See tunne, mis sul on ennast pettes.
Lootes..
ja mitte lootes.
Masinlikult tehes kõike mis on nüüd vaja edasi teha.
Selleks et edasi eksisteerida ja loota lootuse tekkele.
Jäta üks hommik vahele eliksiiri ja D-vitamiini tarbimist ja tulemus on selline.
Minu sooviks on olla masin... kord saavad ka masinad mõtlevaks.
Seega polegi see soov liialt vale. Masinad saavad olla täiuslikud.
Masinad oskavad teha midagi, ja nad reaalselt teevad seda ja saavad sellega hakkama.
Mina ei oska, ei tee ja ei saa hakkama saadagi, kui ma midagi ei oska ega tee.
SInu reaktsioon on see, et ma liialdan. Võib-olla jah.
Ma pole masin. Masinad ei liialda, nemad pole inimlikud.
Veel.
Ma suudan sisendada sinusse poole maailma meeleheite ja
lootuse kaotuse lootusetuse,
tunne tuleb kohutav.
Sa oled üksik, keegi ei tegele sinuga, sest sinagi ei suuda kellegagi tegeleda,
teised suhtlevad ja kestustelulevad, sina ei suuda unistadagi. Ei sellest ega muust.
Sinu enesehinnang... okei, me ei saa sellest rääkida.
Vaene vanainimene, mõtleb taaratädi trammipeatudes sinu kohal kõrgudes kui sa pingil külmast kössitad.
Ise pole veel aastatki täiskasvanute hulgas veetnud!
Sa ei saa tegeleda sellega, millega sa tõeliselt tahad, kui sa seda üldse tahadki, või kui üldse midagi sellist on.
Sest sul on ees stratosräärini ulatuv koorem vahendeid, mis ei vii eesmärgini. Peaks aga ei tee.
Mõtlemises on kõik kinni. Sellepärast sa mõtledki enda mõtlemise kinni, et sa enam edasi ei saaks mõelda.
Sest edasi tuleks järgmine kaljulõhe ilma maagia või ronimivarustuseta.
Sa ronid, sa lükkad oma kivi. Miks?
Ei tea.
Kes käseb?
Sedagi ei tea.
Tulu tõuseb?
Ei.
Kahju?
Väsitab. Seda küll.
Lõpetaks ära ehk?
Ei saa. Siis tuleb midagi hullemat ehk tegema hakata.
Sa suhtud maailma nagu oma riietesse.
Vahetad sõpru vastavalt päeva meeleolule,
mehi vastavalt ilmale, olemisest sõltub sinu säärepikkus.
Kõik peab sinu soovide järgi käima.
Sa oled ärahellitatud kiuslik põngerjas, kes ei suuda ninagi ise nokkida.
Sa valetad inimestele oma asukohast ja põhjustest, et end haletseda. Oh ei, kaugeltki mitte alati.
Vahel oled sa päris siiras.
Vähemalt 80%.
Ja siis jälle valge vares...
Balti jaamas ringi kõndides võid näha ebavaatamisväärseid asju.
Näiteks kuidas keegi prügikastis jalgu siputab. Või peadpidi trammi alla jääb.
Kuidas mass rongile jookseb ja see nina eest ära sõidab. Ja vihane nooruk seepeale sõrmi viskab.
Nooruk, kes on noor veel ainult võib-olla seestpoolt.
Tumm olemine jääb järjest tavatumaks.
Teiste seas, ma tahan öelda.
Sinu sukad vatravad ka rohkem kui sina.
Olgu siis olmejutt või täitemonoloog, ikka pruugitakse suud. Sulle on jäänud vaid see kõige toitvam tarve,
kuid see ei toida sind. Ainult täidab.
Karjumisest pole kasu, kas teadsite seda?
Vahel võib olla, see on teaduslikult tõestatud, et aitab energiat väljutada.
Kuid ise oled loll.
Usud sellist tarka* juttu.
Ja kirjutad.
Oled hästi lahe nüüd, said oma eluhädad ilusti kirja panna, peaaegu kirjanduslikult.
Ja kokkuvõtvat sõna siia ka ei tule.
Karje jääb õhku helisema, kuid sinagi seda ei kuule. Omaenda kisa.
Tellimine:
Postitused (Atom)