See tunne, kui ükski sinu plaan ei lähe plaanipäraselt
ja sellest tunned sa pettumust.
see tunne, kui sa oled pooltele ära öelnud mõeldes teistele -
ja teised reedavad.
See tunne, mis sul on ennast pettes.
Lootes..
ja mitte lootes.
Masinlikult tehes kõike mis on nüüd vaja edasi teha.
Selleks et edasi eksisteerida ja loota lootuse tekkele.
Jäta üks hommik vahele eliksiiri ja D-vitamiini tarbimist ja tulemus on selline.
Minu sooviks on olla masin... kord saavad ka masinad mõtlevaks.
Seega polegi see soov liialt vale. Masinad saavad olla täiuslikud.
Masinad oskavad teha midagi, ja nad reaalselt teevad seda ja saavad sellega hakkama.
Mina ei oska, ei tee ja ei saa hakkama saadagi, kui ma midagi ei oska ega tee.
SInu reaktsioon on see, et ma liialdan. Võib-olla jah.
Ma pole masin. Masinad ei liialda, nemad pole inimlikud.
Veel.
Ma suudan sisendada sinusse poole maailma meeleheite ja
lootuse kaotuse lootusetuse,
tunne tuleb kohutav.
Sa oled üksik, keegi ei tegele sinuga, sest sinagi ei suuda kellegagi tegeleda,
teised suhtlevad ja kestustelulevad, sina ei suuda unistadagi. Ei sellest ega muust.
Sinu enesehinnang... okei, me ei saa sellest rääkida.
Vaene vanainimene, mõtleb taaratädi trammipeatudes sinu kohal kõrgudes kui sa pingil külmast kössitad.
Ise pole veel aastatki täiskasvanute hulgas veetnud!
Sa ei saa tegeleda sellega, millega sa tõeliselt tahad, kui sa seda üldse tahadki, või kui üldse midagi sellist on.
Sest sul on ees stratosräärini ulatuv koorem vahendeid, mis ei vii eesmärgini. Peaks aga ei tee.
Mõtlemises on kõik kinni. Sellepärast sa mõtledki enda mõtlemise kinni, et sa enam edasi ei saaks mõelda.
Sest edasi tuleks järgmine kaljulõhe ilma maagia või ronimivarustuseta.
Sa ronid, sa lükkad oma kivi. Miks?
Ei tea.
Kes käseb?
Sedagi ei tea.
Tulu tõuseb?
Ei.
Kahju?
Väsitab. Seda küll.
Lõpetaks ära ehk?
Ei saa. Siis tuleb midagi hullemat ehk tegema hakata.
Sa suhtud maailma nagu oma riietesse.
Vahetad sõpru vastavalt päeva meeleolule,
mehi vastavalt ilmale, olemisest sõltub sinu säärepikkus.
Kõik peab sinu soovide järgi käima.
Sa oled ärahellitatud kiuslik põngerjas, kes ei suuda ninagi ise nokkida.
Sa valetad inimestele oma asukohast ja põhjustest, et end haletseda. Oh ei, kaugeltki mitte alati.
Vahel oled sa päris siiras.
Vähemalt 80%.
Ja siis jälle valge vares...
Balti jaamas ringi kõndides võid näha ebavaatamisväärseid asju.
Näiteks kuidas keegi prügikastis jalgu siputab. Või peadpidi trammi alla jääb.
Kuidas mass rongile jookseb ja see nina eest ära sõidab. Ja vihane nooruk seepeale sõrmi viskab.
Nooruk, kes on noor veel ainult võib-olla seestpoolt.
Tumm olemine jääb järjest tavatumaks.
Teiste seas, ma tahan öelda.
Sinu sukad vatravad ka rohkem kui sina.
Olgu siis olmejutt või täitemonoloog, ikka pruugitakse suud. Sulle on jäänud vaid see kõige toitvam tarve,
kuid see ei toida sind. Ainult täidab.
Karjumisest pole kasu, kas teadsite seda?
Vahel võib olla, see on teaduslikult tõestatud, et aitab energiat väljutada.
Kuid ise oled loll.
Usud sellist tarka* juttu.
Ja kirjutad.
Oled hästi lahe nüüd, said oma eluhädad ilusti kirja panna, peaaegu kirjanduslikult.
Ja kokkuvõtvat sõna siia ka ei tule.
Karje jääb õhku helisema, kuid sinagi seda ei kuule. Omaenda kisa.