Ja selline mõte:

Myrphy seletab et me tahame alati seda mida meil pole. Aga kuidas oleks:

"Me tahame alati seda, mis meil juba on."

...

Ma olen tänaseks olnud juba kuu aega 20 aastat vana. See on naljakas, sest see peaks olema kõige tibilikum aeg sinu elus. Aga ma pole beibe ja sellega rahul. Kuid et jutt liiga ma-pole-beibe-ja-sellega-rahul ei muutuks, siis ma sellest rohkem ei räägi. Stereotyybist on asi igatahes kaugel. Vähemalt minu peas.

Vaatevälja muutmiseks tuleb teise kohta liikuda. See on fyysiline toiming.

Ehk siis teise mätta otsa hüpata et teise mätta otsast situatsiooni näha. Sest oma mätta otsast teise mätta vaadet ei näe.
Tänase päeva (ja eilse) praktikas tõestust leidnud mõte.

Ei ole öiget ega valet, vaid palju erinevaid.

Olen preaguses puhktis leidnud taas oma praegusele punktile sobiliku elutõe. Sõnastaks seda järgnevalt:

Ei ole vahet mis sa teed. On fyysilises ja pinnapealses tasandis, kuid ühes teatavas mastaabis ei oma see tähtsust. Selles mastaabis on õige kõik, kõik millesse Sa panustad oma tahtega energiat. Majanduslikust aspektist on kõige syrrimate asjadega saada suure hulga raha valdajaks. Rikkaks maakeeli. Eesmärgistatud tasandist lähtudes jõuad sa viimaks ikka professionaalsuseni. Piisava tahtega piisaval hulgal energia, sh aja ja hallatava panustamisega. Pole õiget ega valet tegutsemissuunda, on vaid erinevad. Ja tõde peitub valikus.

Oleks liig egoistlik mõelda, et meil on kontroll elu üle. Meil, inimestel. Elul on oma tõde ja oma kulg, Elu lainetesuund läheb tema, mitte meie tahtmist mööda. Meie asi on kaasa kiikuda, ja olla rõõmsad, eeldades, et õnnetunne on meie põhivajaduste hulgas ja kurbus kui rõõmsuse vastand kedagi õnnelikuks ei tee. Aga kontroll ei ole kõik, kontrolli all väljas on veel mõned meetmed suuna sättimiseks. Mõjutamine. Nagu inimeste puhul, ka elule see toimib. Natuke erinevalt, kuid põhiasjad on sama - tahe. Tahtega käib siiamiks usk. Usu, et Sa usud, ja usu, et Sa tahad, ning taha uskuda ja tahta. Ja mäed liiguvad.

Ma olen leidnud, et raske on mõtteta elada, ümberöelduna on selline elu mõtetu. Mõtestamiseks on mitu viisi, üks lihtsaim on eesmärk seada. Kuid ka sellel on kriteeriumid - see peab motiveerima, seda peab tahtma saavutada, see peab vaimustama,  olema piisavalt lähedal, et anda (igal hetkel) maksimum nagu lõpusprindis ja samas piisavalt kaugel et oleks, kuhu pürgida. 

Mul on hetkel mitu eesmärki. Mõned lühema, teised pikema aja peale. Ühed innustavad enam, teised mitte nii palju, mitte selles mastaabis. Kolmandad ajavad närvi. Aga kõik on eesmärgid. Lihtsalt erinevatel hetkedel hiilgavad.

Ja et te kõik ikka taustainfot teaks, kirjutan ma seda enne keskkööd lebotades laias voodis oma vanematekodus keset metsa, olles akadeemilisel puhkusel pärimusmuusika õppest Viljandis ja elades kogu Elu võimalusi läbi kujutluspildis, koos emotsioonidega. Milleks üldse Elu elada, kui kõik on võimalik ettekujutluses läbida, tekib küsimus? Ma oletan et selle sama frustreeriva tunde pärast, mida me kõik salajas armastame ja vihkame. Elu lainetus paiskab segi plaanid, mis kujutluspildis ei juhtu. Kuid kujutluspildi saab võtta sel hetkel appi plaani B... või Z jaoks tehtaval ajurünnakul.

Kokkuvõttes oleneb kõik suhtumisest!

Ja selle lause pead Sa ise endal läbi mõtlema ja läbi elama. Siis arened ka.