"Te õpite ju enda jaoks, eksole? Mitte kontrolltöö jaoks," naeratab aksendiga rootsi keele õpetaja teatades, et sel tunnil lubatud tööd ei tule.
Kas õpime? Iseenese, mitte vanemate unistusteks, lihtsalt ära tegemiseks, mitte "kolmanda" sunnil.
..aga ikka pakutakse, et tule räägi õppimise vajalikkusest lastele, kuigi endal on mul kolm klassi maakooli, veel isaga kahesse...
Ja kool genereerib palju hästi tarku inimesi, kes teavad väga palju. Kuid tegelikult oleks kõik palju lihtsam ja seega palju keerulisem: Teadmatus, mis on midagi väärt.
Lihtne on kooli sorteerimatuses süüdistada. Osaliselt õige ka. Prügikasti fenomen on jõus, üsna avar tunne on, kuid must kott hakkab tasa üle ajama.
12.aasta seda süütute karistust. Selle kandmise ajal jäime süüdi ja kandmine muutus seega vajalikuks. Enam küll ei mõista, miks me alustasime.. küllap olime liiga head.
Ükski heategu ei jää ju karistamata.
Mina ei õpi iseenda jaoks. Iseenda jaoks õppimist ei saa nimetada õppimiseks, nii nagu tööd enesele ei saa nimetada tööks selle laias tähenduses. Mina õpin kaudses tähenduses enesele.
Enese heaolu nimel on hea mõni töö/õppmine ära teha, et sind ei kiusataks. Vahel. Ent vahel saab pageda. Edukalt.
Minu silmad on väsinud, aju ei tööta ja enesele haugatud tükk tundub ebaõiglaselt kasvanud olevat.
Süüdistan kooli selles, et ma ei saa õppida - selle inimlikus tähenduses.