Nii piinlik, et peaaegu ei julge seda tunnistadagi. Ei endale, ei teistele.
Harukordset tegevusetust. Ja selle tõttu tahan hästi palju. Kohe ja korraga.
Ja ei saa. Siis langen tintmusta mülkasse.
Siis hakkan ronima. Karjumise abiga.
Jõuan üles. Jälle hakkan tahtma. Jälle hakkan vajuma...
Siit tuleb põhjus, miks mitte mõelda. Miks elada rutiinset ja turvalist, mõtestatud elu.
Et olla mõnda teistsugusesse ringi aheldatud.