Lugu oli siis nii.
17. Läksin etnosse. Üksi.
Etnos oli tore.
Pärast folki jätsin maha pahaks läind kaaslase. Kergendus pika peale.
Kevadetno. Oi kui tore.
Järgmine etno. Oo, tuldi filmi tegema. MINA SAIN FILMI!
Flandria etno. Ka vahva, väliskogemus.
Asi hakkas ära väsima. Mina veel ei teadnud. Tegin plaani. Tahtsin Akadeemiasse.
Toimisin plaani järgi, hakkasin ise ka ära väsima. Ei olnud milleski kindel.
Lõpetasin.
Sain kõne ETVst. Taheti JÄLLE FILMI TEHA. Seekord SOOLO.
Filmi tehes kasutasin eelnevalt õpitut ja mõtlesin endale rolli. Mida võiks rääkida inimene, kes tahab väga-väga sellele Erialale sisse saada?
Tegime filmi ära, vahva oli.
Sain sisse ka.
Pärast selgus, et pidingi saama. Pseh. Asi liiga lihtsaks tehtud.
Keerutasin suvel ringi ja ei mõelnud. Pagesin.
Aktus, kool. Kummaline...
Vanemad tulid appi asju kolima, mina räägin kuidas ära tahan, ei meeldi, ei ole see.
1,5 kuud või veidi enam pidasin vastu. Siis sai Siiber,
Jätsin sildi, tulin ära. Põgenesin mõtlemise eest.
Nüüd pandi jälle mõtlema. ja ülemõtlema.
Enam ma ei taha ülemõelda.
Ma tulen sealt ära, sest ma ei taha. Mõnes mõttes on kahju - mõnes mõttes peabki olema. Muidu poleks kahju.
Mis ma edasi teen?
Puhkan, nagu oli planeeritud.
Olen röemus ja suhtlen ka. Inimestega.
Teen mõned tegemist vajavad ülesanded ära...
Okei, aga päriselt edasi?
Ei muretse.
Vahet ei ole mis aktiivsus, seda mis hetkel huvitav ja tahe teha. Visadust ja keskendumist neid väärivatele tegevustele. Palun.
Aitäh.