Et aastad kaovad ja aastatega
tilkhaaval palgest kaob punagi,
see nii on seatud, see mind ei sega -
meid kõiki ootab see kunagi.
Las sadestuda mu liikmeis tina,
las närtsida lokkide lillesurm,
las tulla surmgi - ei karda mina.
Ma kardan seda, mis hullem kui surm.
Ma kardan seda, et süda tahkub,
kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
sestsaadik alles on kõigel ots.
Kui elureegliks saab ettevaatus,
kui käima hakkan ma käidud teel,
sel kurval tunnil, mu helde saatus,
üht, viimast armu ma palun veel,
et siiski täitsa sa mind ei hülgaks,
vaid leida laseks mõnd ausat meest,
kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks
ja ütleks: "Lurjus, käi tee pealt eest!"
August Sang