Võiks öelda küll, et kunst on elu konsentraat.
"... Roger ütleb, et meid pole olemas. Vastupidi, ainult meie olemegi. Nemad seal on varjud ja meie anname neile aine. Meie sümboliseerime kogu seda segast, sihitut heitlust, mida nemad nimetavad eluks, ja ainult sümbol on tegelikkus. Räägitakse, et näitlemine on tühipaljas teesklus. See teesklus ongi ainus tegelikkus. ..."
Kunst (minu jaoks raamatute ja teatri näol, vahel ka muusikas) laseb elada hetkes. Ja see teeb tema väärtuse. Hetkes elamine on kunst ja kunst on hetkes... väärtuslikud momendid, mil sa ei paikne ei minevikus meenutades ega tulevikus planeerides. Ainus mis sul on, on see hetk, olev ja kaduv viiv. Argiolemises tuleb seda harva ette, mõeldes ja soovides seda hetke veidi tihemini. Kunst aga lubab teeskluse viivu nautida igal endale sobival hetkel.
Teesklus on parim asi, mis meiega juhtunud on.