Sardiinikomöödias ei saa parter satiirilisusest aru, kuid parteripublik on roninud, erinevalt Moliré ajast, ka rõdule. Vabaõhukontserdil vanalinnapäevadel on lastega pered, kohale jõuab teadmine, et lapsed on võluvad. Miskit tohutult tabavat oli veel, aga kurja.
KAs labasus läheb inimestele tõesti peale, või erinevail tükkidel on nii erinev publik? Eesti kohta üpris rohkearvuline teatripublik sellisel juhul. Või on publikki inimestena nätlejad - alati valmisolekus (-ka kameloniseerumiseks) - ja muudavad iga vaatatava tükiga oma huumorimeelt? Kurb oli istuda NO-teatri "Võtame uuesti" rõdul Salmes ja tunda end ainsa allesjäänud aadlikuna, kes ei suuda naerda koos põranda (ja ka rõdu) rahvaga. "Naera aga naera, parter!"
ja oleksin häbistanud paraku iseend, nii nagu seda tehti ka ""Naiste kooli" kriitika's".
Praegu tekib tunne, et ehk publik ei naernudki neid labasusi, vaid labasuste olemust? Et neid üldse tehti... selgitava võrdlusena: mõne huumor on nii irooniline, et inimesed arvavad tema lolliks. Siis oleks nende labasuste üle naerjate huumor ka nii intelligentne, et... ei, liiga absurdne.
Vaheaja saabudes ja Matise pettumuse suurust nähes lugesin Danzumehe arvutsust etendusest. Lubas teisest poolest paremat asja ja krempli üle võlli keeramist. Niisiis jäin ootama. Kuid, oh häda, asi läks hullemaks kuid ka hullemaks. Labasemaks. Jah, see oli võimalik.
Kuid nii hull, see ka ei ole, sest, nagu öeldud, valmisolek on kõik. Ka üleliigsete komade panemiseks.
Killud Postimehest (http://www.postimees.ee/354017/no99-tegi-vanalinnastuudiot/) :
"Kui olete väsinud, närviline, kaldute masendusse või vajate ajuloputust
pärast PÖFFi süngetoonilisi väärtfilme, tuleks teil surmkindlalt osta
pilet NO99 uuele lavastusele «Võtame uuesti!». Sest pärast seda etendust
olete end tõenäoliselt vabaks naernud."
Jah, või arvestades minu teatrikaaslase pikka nägu, siis mitte.
Kuid see pole kõik veel...
"Tuleb tunnistada, et nii hoogsat ja head nalja pakkuvat komöödiat, nagu
seda on «Võtame uuesti!», nägi siinkirjutaja viimati keskkooliplikana
Jõhvi kultuurikeskuses, kui seal esines Ugala teater Elmo Nüganeni
legendaarse lavastusega «Armastus kolme apelsini vastu»."
Mul vajus suu lahti seda lugedes. Kuigi, pean tunnistama, et Apelsinilikku väljendumist oli seal küll. Tundub, nende kahe (ja viimase väite) põhjal, et komöödia mängimise võti on panna lavale üks loll ja üks tige seletaja, kes vihast hakkab asja puust punaseks tegema. Klassikaline ei tule neiut kolme, tuleb üks ja seda võimalikult tertsis ja tihedalt laduda, on naerutav. Mitmi korri oli seda Võtame uuestis. Näe, kust eeskuju saanud.
Aga tegelikult oli näitljatöö ilus. Ja liiga raske olemaks raha-teenimis-tükk, nagu keegi kuskil olevat väitnud. Tegelikult oli Mirtel Pohlal päris.. kena pesu. Ja mitte ainsatki pilti google avarustes. Valged sukad, sukatripid, kombinee. Ja väga pitsiline. Ilus. Ja hea milleks, niimoodi elulises plaanis? Et kaunistada liha. Kuigi samas, palju liha neis piffides ikka leidub. Rohkem pekki ja botoxit ja jääkmassi kui puhast ainet. Kuid mõnele meeldib...
Teine kliśee oli peredest ja lastest. Eluring ja ikka üts ja seesama. JA ikka seesama. Ei viitsi sellest rohkem kirjutadagi.
pai.