teisipäev, 22. mai 2012

Iga lisapäev issil Moskvas toob mulle õnnetusi..

Kui öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, siis ei teki tahtmist sellesse uskuda. Kuid kui ütelda, et igal halval asjal on hea külg ka, võetasse see palju suurema ovatsiooniga vastu.

***

... Ajad. Inimesed, sõbrad... hetkeline alltekst on tohutu kuid kaotab oma olemuse kui vaid neid sõnu lugeda. Tunne on et ega ka see postitus teistest pikem ei saa olema.

***

Hipistun.
Eile sõitis lukus jalgratas ise ära. Täna lendas sestap telefon minema. Kasu ei ühtigi.
Aga need on [A]sjad.
Hingetud ja ainult kasulikud.

Lihtsam neid kaotada kui sõpru. Just möödajalutanud Eerik koos Katrega tuletasid tugevalt seda meelde. Katre väitis kunagi minu suust tulnud tema pihta halbu sõnu, mida mina ei mäleta end ütlevat olnud. Läts..

***

Praegu  tundub olevat üks suurepärane hetk. Hetk mis ma olen hetkes. Üks imelisemaid tundeid ilmas. Reaalsusetaju olemises..

***

Ootan huviga häid tagajärgi telfi ja jalgratta minemisest. üks on hetkel juba käes, hetk. ja vesi. ja loojuv päike sinitaevas. ja marie underi kuju.
selline huvitav seik.






JA kui vaadata edasi, st nüüd kodus olles ja asja postitama hakates tegin just kokkuvõtte et täna on tulnud mulle sisuliselt kolm tööpakkumist. Kas need on esimesed positiivsed märgid?
Tahaks loota.


Stora hugs!!