Kujutle üht perfektset teatrikülastust. Sa oled seda pikalt ette planeerinud. Viimased paar päeva on möödunud rõõmsad ootuses, olles vaid hajameelselt argiste tegevuste juures. Usaldusväärsed inimesed räägivad sulle eesoleva etenduse kohta ainult ülivõrdes kiidusõnu. Viimaks saavad kauaoodatud päeva kohustuslikud toimetused läbi, kiirustades sööd hommikul kodust võetud pudrustunud munasalati, et teatris mitte nälga surra, ja jalutad rahulikult läbi vanalinna teatri poole. Paari tänavavahe kaugusel näed eemalt oma teatrikaaslast, too märkab sind ja ootab. Meeldivalt kestusteluledes jõuate teatrimajja, ebavajalikud asjad ja riided jätate garderoobi valve alla ning seejärel toob sinu kaaslane välja sigarillokarbi. Kenas, kuid mitte üleliia värske õhuga suitsuruumis areneb vestlus veelgi edasi meeldivail teemail. Umbes veerand tundi hiljem, olles just finišeerinud sigarillodega, võtab su kaaslane ühe kõne vastu. Ning suitusuruumist väljudes teatab ta, et kohvikus oodatakse teid kohvile ja koogile. Trügite läbi ootava massi kohvikuleti äärde, koheselt märgatakse teid ja tuuakse vajalikud asjad kätte - loomulikult ilma et raha omanikku vahetaks. Lõpetanud suupiste, on aeg liituda saaliukse poole liikuva massiga ja leida seal sees oma koht. Piletite puudumise tõttu pole teil ka kindlaid istmeid. Veel üks kõne ja juba tormabki sisse maja administraator ja paigutab teid parimatele tühjadele kohtadele.
Kõlab liiga ilusti, et päriselt juhtuda?
Oodakem veidi, see pole kõik veel. Veel tuleb hiidnaine Kreonta oma võluapelsinidega...
Ning etendus algab. Ja see on täielik katastroof. Suurepärane plastika, parim tehnika, efektne lahendus... kuid kunstist pole haisugi. Suurest kunstist, mis liigutaks või tekitaks justkui uue hingamise. Kas ma soovin liiga palju? Eeldan teatrilt tema eesmärgi täitmist? Kohutav, inimesed ei taha. Ei taha teha....
Olgu, see polnud halb. Kuid ei kuulu etenduste hulka, mida ma teine kordgi vaatama läheks.
http://www.youtube.com/watch?v=Y1jFUooIqwUhttp://www.youtube.com/watch?v=Y1jFUooIqwU