Elus tuleb lähtuda ja tegutseda motivatsioonist ja tegutsemistahtest, niipalju kui võimalik. Mõni tegevus võib olla iseeneses ilmatuma vahva, kui motti pole ja tunne on vale, tuleb sel ajal ja kohal see kõrvale jätta.
***
Elu valikuid ja teid saab kirjeldada nagu värve. Las ma seletan. Inimesed armastavad teisi inimesi kastistada: tema on luuletaja, tema insener, muusik, näitleja, it-mees, pankur, arst, ettevõtja jpm. Ning kui üks inimene on korralikult ära kastistatud, on ta justkui perfektne spetsialist, kes esindabki ainult oma kasti ja tema kast esindab teda. Nt on perfektne pankur. Kogu elu ja mõtlemine on pankurlik. Tööl pankur, kodus pankur, sõprade seltsis pankur... Ütleme, et pankur on punane. See inimene on teiste mõistes oma kasti, st purgi esindaja, punane on tema ja tema ise on punane. Punane on ilus värv ju, onju? Ütleme, et mulle meeldib väga punane ning ma tahan ka selleks saada. See tähendab pankuriks saada. Saan majandada raha ja olla rikas. Suurepärane! Aga on üks pisike probleem. Ütleme, et ma tahan ka luuletaja olla. Luuletaja on näiteks kollane. Ja siin ilmnebki probleem. Ma ei saa olla ühteaegu pankur ja luuletaja, sest siis ma poleks enam ilus punane, ega ilus kollane, vaid mingisugune orandź!
Loo moraal on see, et lapsi õpetatakse juba varases nooruses endale värvi (elukutset, elu-kasti) välja valima. Et neist saaks perfektselt üht kindlat värvi inimesed, et teistel oleks neisse lihtsam suhtuda ja eristada. Pinnaliselt. Kuid tegelikult, kui ühte värvi saa sinu elus liiga palju, muutub see läägeks. Ebailusaks. Sellepärast tulebki eirata täiskasvanuid, kes tahavad sind oma tava kohaselt ühte värvipotti suruda, ning täita oma elu värvidega, sest värvikirev elu on ilusam!*
________________________________________________________________________
*Poliitiline märkus: "Täita oma elu värvidega" - ei mingil viisil ei olnud siin ega terves postituses kuidagi vihjatud orientatsioonile.