Elu
on üks kummaline asi. Viimasel ajal on enda tundmine nagu halvenenud, siiralt ükskõik on paljudest asjadest ja üldse väga arengujärgus. Ja lähen siis mina ükspäev hilisõhtul koju, läbi vabaduse väljaku tunneli, kus nagu ikka, palju lahedaid-alakaid istub. Seekord liigutaid paar tükki natuke end ja tulid mulle vastu. Ühel gini, teisel mingi siidripurk käes. Juu mu pilk oli siis nii hukkamõistev, mantel nii vanamoodne, seong siis vanurilik, et NOORmees arvas heaks ütlema hakata midagi jaatavat oma dokumendi näitamise kohta. Lõpetada ta ei jõudnud, tuhisesin mööda. Kuid imestamapanev vahejuhtum oli siiski. Arvestades asjaolu, et minul pole veel mingit mõistlikkude numbritega dokumenti ette näidata. TÄNA veel ei ole, see tähendab. Homne on teine asi...
IZ MIN SJUPER SWEET
DIX-HUIT
ACHTTIEN
LABING-WALO
பதினெட்டுAŚTUONIOLIKA
DEUNAW
אַכצן
18
十八
ON SəKKISשמונה עשרה
OSAMNAEST
TIZENNYOLC
열 여덟
OSIEMNAŚCIE
LAPAN BELAS
(või, mis minu arvates kõige armsam välja näeb:)અઢાર
Nii vana ma sel õhtul siis välja nägin. Ise ei pakuks üle 15. Võib doci näidata... khm, okei. Tore on kuulda häid arvamusi. Tänaseni veel häid. Ehk homme juba.. pole see enam kompliment. Kui vanus üldse kunagi kompliment saab olla, see on lihtsalt number, mis ajaga kaasas käib. Ainus asi sinust, mis käib kellaajaga ühes rütmis.
Piiks-piiks.
