Kuidas samad inimesed tulevad kordi Sinu juurde, nuttes, alati sama jutuga, küsimaks paari krossi kojusõidupileti jaoks. Või mängivad kurti, kogemata sujuvalt ka tumm olles.
Kui võrratud näitlejad nad peavad olema!
Elus tuleb mängida paremini kui laval, tarkus minu õppejõult härra Petersonilt. Tänaval ilma ellu ei jää. Tahtes tõesti jätta muljet, et sul on neid paari euri rohkem vaja kui teisel... ei pea mainimagi, et tuleb veenev olla. Teesklus, hea teesklus on sellisel juhul parim asi mis meiega on juhtunud. ...
Elulise ja lavalise mängu vahe, niihästi kui ma siiani aru olen saanud, seisneb selles et elus tuleb ennast samuti täielikult veenda, oma näitleja pool ära unustada. LAval on sul korraga, piltlikult öeldes, silmad nii ees kui taga, ehk siis sa näed ja tead kõige paremini mis järgmisena tuleb, kui samas oled "sündmusele täielikult seljaga".
Võrdlemisi raske on lõhestada end niimoodi. Kummaliselt raske. Oleksin arvanud et isiksuse kahestumine on kergemini talutav... kuid kunstlikult seda luua... ütleme nii, et mul on veel arenemisruumi. Ja seda ruumi, oi, ma kavatsen hääästi ära kasutada.
Le soleil.