Saadetud sõps Kristo just Saku bussi peale, väike jooks ja trammi, mis juba peatuses.
Järgmine peatus: vabaduse väljak.
Inimesed sebivad, ei leia seisukohta omale. Üks noormees roheka klaaspudeli ja viisaka halli mantliga, avali hõlmi, tuleb eestpoolt taha. Leiab ka endale koha kuskil. Sätin samuti end paremini seisma. Noormees heidab paar umbmäärast muigvel pilku minu suunas. Mõtisklen ise, kelle juurde ta selle pudeliga põrutab. Kelle, või mida tähistama.
Ootamatult pöödub see Noormees minu poole: "Vabandust,"
"Jaa?"
"... aga teil on väga lahe müts."
Selline ootamatu pöördumine oli üsna üllatav, teine faktor oli hetk tagasi peast läbi käinu mõte mu mütsi kohta. See on helesinine, rahvuslike valgete mustritega peal, kõrvad kaetud nagu Kiire müts või läkiläki - noh, tegelikult sama asi - kõrvade küljes paelad ja pealael tutike. Ise olen rahul. Palju naljakaid pilke on tulnud, tunne nagu teised poleks rahul.. minu mütsiga. Ütlemata kummaline. Ja siis äkitselt selline pöördumine!
"Aitähh," vastin rõõmsal olekul. Järgmises peatuses, mis kohe oli, läksime mõlemad maha.
Kummaline Noormees soovis mulle veel head õhtut. "Kuid te lähete ka samas suunas!" avastas ta. "Kuni järgmise ristmikuni."
"Seda seal eemal minagi.."
Järgnes väike vestlus Shushi cat´ist, teisest, Tartu maantee omast ja tollest kuhu tema teel oli. Jõudsime pea Catini, kui "Ma siis lähen."
"Jajah."
"Aga mitte veel," ja kõndis sujuvalt jaapani restost mööda. Kummaline tundus see mulle. Jäi siis ta äkitselt seisma ja sõnas: " Minu meelest me võiks siis ka juba tutvuda," ulatas käe ning sõnas:
"Kristo."
Vastasin sama, kuid oma nimega.
"Ja kui sul midag selle vastu ei ole, tahad ka äkki tutvutda Lauraga?"
Oh hoidku, inimene on küll kinnise pudeliga, kuid nii piisavalt joogine, et tahab mind, mingit võõrast trammist, kellel on lahe müts, oma tüdrukust kaaslasele tutvustama hakata?
"See oleks meeldiv, kuid ma kardan et ma pean praegu koju minema," üritasin hakata välja vabandama, kuid juba lippas ta oma sealsamas seisva punase auto tagaukse juurde, tegi selle lahti, kummardus peaga sisse ja hüüdis "Laura!"
ja välja hüppas natuke kõhnavõitu kuldse retriiveri moodi armas koer.
Olin üllatunud. Jällegi.
Noormees, st Kristo ütles aitähh, vastisin "sullegi" ja tsau.
Kõige kummalisemad, samas armsamad ja naljakamad asjad juhtuvad täiesti ootamatult.