...

Raske on rõõmuta elada.
Rahvalaulust.

Ma voolisin savise kuju -  ja savi sai elavaks.

" Mu nimi on Rõõmu poeg Tuju! Teen elus kõik enamaks.
Ma tean , kuidas tümiseb tühi, kuidas kokutab uhiuus,
kuidas peetakse pühade pühi, kuidas kaks korda kaks on kuus!"

Nõnda hüüdis mu Tuju ning juba ise ahju kargasid puud,
ise aknaid avardas tuba, ise pühkis end lubjane luud,
ise veeresid viljakotid, ise kapsaid kärutas aed,
üles vaatasid pütid ja potid, maas labidat märkasid laed.

Kuidas armastas odrakäkki sinine suhkrupakk!
Mida rukkileivale äkki ütles vihane soolavakk!
Mida pärdikud pipraterad kõik lootsid me kartulist!
Kuidas punased juustukerad hoopis rääkisid Hollandist!
Mis auväärt asjade mesti läks rohmakas roguskinuust!
Kuidas laulis kohviveski lõhnavast kohvipuust!
--------
Mu tuppa kui tuulejuga rümas rahutu rahvavoor.
Maailmatu mannerguga tuli riidleja mutsumoor.
Tulid pildipalitu-kandjad, tulid klaasised kasukad,
eelmündrid ja tooniandjad ja hädapasunad.
Tuli pirtsakas  pillilööja, tuli turtsakas tantsupaar,
tuli õbluke Õlesööja, tuli matsutav Manuvar.
Tuli trüginal kõiksugu tüütuid ja tähtsaid ja tüssatuid,
tuli süüdlase näoga süütuid ja elus eksinuid.
Tulid närvad ja nägurikud. Tulid kurjad ja kukupai.
Tulid murtud ja murelikud. - Oli see alles tramburai!
--------
Kui tuiaka tegumoega Tuju tervitas kõiki neid!
Ta narritas nannipoega ja kõnnitas kööbardeid,
peolauda viis poisikesed, kus häbiküüruga ätt
ja leinajakkides lesed kõik Tujule andsid kätt.
Juba könnidel kahanes kaotus, juba vänglejal vähenes jaks.
Juba laienev elulaotus läks kõrgeks ja kentsakaks.
Juba selgusid salarõkked. Juba sõna sai sisehääl.
Juba lõhinal põlesid lõkked jaanipäevasel jääl.
Tuju karjus kurdile kõrva, Tuju turgutas tõburaid,
tõotas tervist ja õnne kui tõrva ja teemandipirukaid.

Mina hüüdsin läbi ta jutu: " Kas oled sa lihast ja luust?"
Tema põrutas: " Ära putu!" - Kõik naersid kui ühest suust.
Kõik naersid ning, jalad antsis, Tuju tõusis ja kärkis ja käis,
kesk tuba trampis ja tantsis ja laulis kui lakku täis:

" Mina`p olen see tobude tolvan,
mina`p olen see põnnide põnn,
mina`p olen see loodud Lollmann
ja iseõppinud õnn!"

Koraalina kordasid sulid ja sahisev sahkerpill:

" Kes teisi pügama tulid -
neilt võetakse viimnegi vill!"

Kõik naersid ning, jalad antsis, terve tubakond kärkis ja käis,
terve tubakond trampis ja tantsis ja laulis kui lakku täis:

" Mina`p olen see tobude tolvan,
mina`p olen see põnnide põnn,
mina`p olen see loodud Lollmann
ja iseõppinud õnn!"

Juba jänni jäi omavoli, juba vaibus väiklane vimm -
noo see juba, see juba oli kõige jumalam-kuradim!
--------
Aga  mulle see tohuvabohu, see köki-mökide trots
tegi tuska ja natuke nohu. - Tujul naeris ka ninaots.
Mina hõikasin: " Ettevaatust ei tunne sa mitte üks tonks!
Ära sinagi puuduta saatust, kui sa pole just palutud pronks!"
Ma vist müksasin teda vähe. Minul suus oli mullamaik.
Käsi kuidagi puutus ta pähe. Tema näole jäi nähtav laik.
--------
Mina seisin täis ähmi.
Kõik muutus.
Minu kuntsakas kudervärk
mind vaatas kui pilguga tappes. Temal korraga põselappes
oli savine sünnimärk.
Tuju tardus.
Ma jätsin ta unarule. Viimaks viisin ta pööningule.
Mu tuba jäi tujutuks.
--------
Toast välja kui tuulejuga rümas rahutu rahvavoor.
Maailmatu mannerguga vastu seina lõi mutsumoor.
Juba sumbusid salarõkked. Juba salgas end sisehääl.
Juba lämbusid lõhnavad lõkked jaanipäevasel jääl.
Keegi tänas ja tänitas.
--------
Ei noolinud odrakäkki sinine suhkrupakk.
Ei sähvanud sõnagi äkki vihane soolavakk.
Egas pärdikud pipraterad küsinud kartulist!
Eluilmaski juustukerad ei rääkinud Hollandist!
Maas ahjulabida mesti jäi rohmakas roguskinuust.
Ei teadnud kohviveski tuhkagi kohvipuust.
--------
Kõik muutub.
Läbi tuisu
ja tuulemurru
lähen  minagi teisemaks.
Mul on au. Mul on annet. Mul on raha. Surnud savi aga ei taha
enam saada elavaks.

Ainult unedes üsna harva, kui mu ümber on tuhakarva
hirmus hääletu hingeöö,
hüüab üles mind kidakeeli, räägib minuga segameeli
minu mõistmatu meistritöö.

Siisap süütan ma treppidel tule, lähen mürtsudes pööningule,
mina, raudse meelega mees.
Raudsed pisarad raudsel palgel, seisan raudsete tähtede valgel
oma rahurikkuja ees.

Siisap vaatan ma kuhtunud kuju, vaatan paludes tolmuse Tuju
vaest vaimetut savipead
ja kordan kui arust nõder: " Mu sõber! Mu sõber!
Mu sõber! Mu südamesõber!
Mina tahtsin ju ainult head!"

(Betti Alver, TUJU 1976, kirjutatud 1967)


***
Kui sa vahel väga vähe
oled sina ise,
kui sa lased oma pähe
taeva sinamise,
oma eilse ära peidad
põõsase ja puusse,
ennast kinnisilmi heidad
hullu jaanikuusse...
kuis siis voogab ümberringi
hele õitevalgus,
kutsub õnneusku hingi
algamata algus,
süttib pidusaali suurde
aina uusi leeke
ning sealt suure õnne juurde
viib üksainus teeke.
Redutab see ätsepuhmas,
hälbib härjapeades,
kuid ei eksi sina temalt
tänast tõde teades.
Tõde, mis kui iil su pihus,
nagu öine sadu,
tõde, mida oled ihus
kandnud aastasadu...
Kuis siis kaarduvad su kohal
kõlakojaks kased,
kui sel tõel sa kas või korra
juhtida end lased.

(Helvi Jürisson, ILMAPUU VARJUS 1983, kirjutatud 1976)