Olgu, ütleme, et olen mõne aja juba olnud tupikus, ilma et tahaksin seda ise näha. No kujutage ette et sõidate teeotsast sisse, tupikumärk ees, ning tupikus teete tiire, ilma et tunnistaks endale et selle ringtee pealt ühtki väljasõitu ei ole. (Jah, mul on hetkel autokool pooleli, jahjah.)
No mina just avastasin et olen tupikus.
Kõik mida oodanud olen, on olukorra perfektsus, see sisaldab teadmist olukorra perfektsusest. Seda pole tulnud. Selle tajumine on valus. Suursündmuse mittetoimumine on valus. Ja see abstraktne suursündmus oli see täht, mida ma viimased aastad kümme kuskil ihalesin. (Võib minust vist uue filmi teha, sissejuhatuse tekst on checked nyyd.) Seda EI tulnud.
Teine kuri asi on see, et ma olen kliśeeliku arusaamise vangis. Nimelt just selgus mulle kohutav tõsiasi, et ma ei usu enam et oleks võimalik üheski teises valdkonnas aktiivne olles hästi elada, kui IT. See on nii stereotüüpne kui võimalik, "Mine õpi majandust või midagi reaalset(!) mis raha ka sisse toob, mitte mingit ninnu-nännutamist, mille eest kõik nii tänulikud on, kuid midagi ei maksa." Mina, kes ma pmst kõige kultuursema võimaliku valdkonna õppimise juurest just ära tulin, tunnistan, et mul on hirm valida IT, sest nüüd ma pean, seega ei taha, kuid ma pean, sest muidu ei ela ära - see kõlab nagu tagurpidi stereotüüp: teate küll, tavaliselt piineldakse aastaid mingi reaalaine teemaga, enne kui leitakse, et kunst on ikka see õige. Aga kas selles pildis hakkab tyyp kahtlema kunstis kui tema jaoks heas või halvas valikus? Pigem mitte, sest ta on nkn juba majanduslikult kindlustatud. Haa. Haa. Jess.
Mis edasi? Eesmärke pole, elu pole. Miks, Mille nimel ja muud säärasel 3 viimase kooliaasta jooksul tallele pandud õpetussõnad kummitavad ja piinavad. Kui mõni hetk tagasi, st aasta ja nii, oli mul hirm, sest siiamaani selge tee oli kattunud läbipaistmatu uduga, siis nüüd on asi teine. Mul pole enam hirmu - on ainult udu. Ausalt, pole kunagi olnud plaane kaugemaks tulevikuks kui keskkooli lõpp. Naeruväärne. Kuid tõsi, udused plaanid jaa, 5-aastaselt seda et olen kunstnik kui suureks saan, sest sel konkreetsel hetkel mul olid ees paber ja värvid ning mulle meeldis joonistada ning mõni aasta hiljem algkoolis lähtudes oma priimuse mõtteviisist lõpetada kuldmedaliga ja saada parimasse võimalikku ülikooli parimale võimalikule erialale, et olla parimal võimalikul viisil võimalikult parimalt valmis igaks võimalikuks parimaks elujuhtumiks... Läks pisut lappama, äh? Kes teab, ehk see ongi see täitumata suursündmus.
Jah, tundub et mul ei jää muud üle, st parim võimalik variant ikkagi..., kui autokool - sest see on liiga kaua kestnud, ning sisseastumised - sest ma ei taha uuel sügisel samas punktis olla; ära lõpetada ning moodsaks Nuuskmõmmikuks hakata ja seiklusi minna otsima. Ae!