Oma suures soovis MITTE minna ühte teatavasse koledate-inimeste-riiki õppima, guugeldasin alternatiive. Nendeks oli...
trip.ee ->
aupair (...õäh) ->
reisimine ->
vahetusaasta, noortevahetus... ja mataki sain kuvaldaga pähe. Eesti Noorsootöö keskus. Palun väga, "riskilapsed- ja noored", "noorsootöötaja kutse", "noorsootöö kvaliteedi arendamine"... Jutt käiks nagu tootmisliini parandamisest või Viljandi Linna Arengukavast 2013-2020 või olen mina Hermione Granger.
Ja ilmselgelt perfektsionist, et ma tahan nii lihtsat asja et inimesed tahaks teha seda mida nad teevad. Või et nad teeks seda HÄSTI.
Ja siis veel see auhind. Jah, noortevahetuste (vt www.noored.ee/noortevahetus) korraldajatele jagatakse auhindu. Selle eest, et need "on suutnud parandada Euroopa noorte
üksteisemõistmist." Mulle meeldib et noored üksteist mõstavad. Palun, ärge saage valesti aru... see on lihtsalt nii nunnu, et noored saavad EN rahadega pidu panna. Tõesti, on. Minu viskiriiul oleks ilma nendeta palju vaesem...
Asja point on see, et ühiskond (õukond) on alati petnud ja kavaldanud, end imetlenud ja ... selle kõige tegemist armastanud. Ja jätkab. Süsteemi, mis toimib, pole mõtet rikkuda küsimisega kas teguviis on õige või vale, juhul, kui see toimib. Lihtsalt vahel on tunne, et asi võiks olla natuke rohkem.. teate küll...
Aus.