Ma ei saa aru pisikeste kingituste mõttest.
Reisidelt tulemine, lennujaamast pisikese šokolaadi kaasahaaramine, et "mul oleks Sinu jaoks midagi" või postkaartide saatmine kummalistest kohtadest ilma mingi sisuta või tähtpäevade tähistamine suure sõna, väikse väega. Piltpostkaartidel on üllatusmoment, see on armas. Või pilt.
Aga mõte suures plaanis... pehmed väärtused. Praegu ma neid ei mõista.
* * *
"Kasvatamisest vaimsesse väsimusse jõudnud noori sigineb praegusel ajal massiliselt juurde. Neid iseloomustab huvi puudus kõige vastu, isegi selle vastu, mis enne huvi pakkus. Nad hulguvad sihitult, kus juhtub, ja teevad seda, mis ette satub." - Kas ma olen liiga mustad prillid hetkel leidnud?
* * *
PS, elu poleks sama suuta. Suu on meil peas, et rääkida ja kõrvad, et kuulata, mitte kuulda. Suu on pea asi. Rääkimine on peaasi.
* * *
"Kui millegi tegemine tundub mõttetu, siis rumalus on seda teha ja tark on tegemata jätta. Arukas on lasta mõttetus vabaks
ning seejärel endalt küsida: on seda üleüldse vaja teha? Kui ikka veel
on vaja, siis on vaja. Siis teete, aga siis on tegemisel mõte sees. "
* * *