Mu unistus purunes. Ma nutan ja sugereerin endale "Ma olen õnnelik", et midagigigi paremaks saaks muutuda. Süsteemid on sassis, entroopia valitseb kõikjal. Entroopia võimul ei ole hea märk. Tuleb kukutada. Mässu tõsta. Ise ohjad haarata ja tuhatnelja hamstri rattasse taas söösta, kust alles, nii suure vaevaga, sai välja pudenetud. Või õigemini sabapidi veel endiselt kaasa veeretud, arugi saamata.
See hetk, kui sa saad aru, et sul on unistus. Tegelikult. Ja kuigi sa oled oma arust jah-inimene, kes usub, et kõik on võimalik kui tahta ja soovis peitub jõud ning inimlikkuse piires võimatuid valikuid pole olemas, nutad sa ikkagi taga oma unistust, sest praegu on ju nii palju tõsiseltvõetavaid põhjuseid, miks mitte seda täitma asuda.
Kättevõtmise asi, ütleb mõni. Ei tea, kas unistusi saab "kätte võtta"? Üles korjata ja vaadata, vaagida ja uurida.
https://medium.com/lets-get-a-coffee/b14a05920f6f